Toitumisnõustaja Korobkina nimetas kõige kahjulikumad kõrge elavhõbedasisaldusega kalaliigid

Kala on tervisliku toitumise oluline osa. See sisaldab palju valku, oomega-3-rasvhappeid ja muid olulisi toitaineid ning sisaldab vähe kahjulikke küllastunud rasvu.

Eksperdid soovitavad süüa kaks kuni kolm portsjonit kala nädalas. Pidage siiski meeles, et mõned kalaliigid võivad sisaldada suurt elavhõbedasisaldust.

Elavhõbeda terviseohud

Elavhõbe on looduslik element, mis võib sattuda keskkonda kas looduslike protsesside (vulkaanipursked ja metsatulekahjud) või inimtegevuse (kivisöe, nafta või puidu põletamine kütuseks) kaudu. Kui aine satub õhku, võib see vihmapiiskade, lumehelveste, tolmu või gravitatsiooniga maapinnale langeda, saastades pinnast või vett.

Kui elavhõbe satub järvedesse, ookeanidesse ja jõgedesse, toimub selles protsess, mida nimetatakse metülatsiooniks, mille käigus teatavad vees elavad mikroorganismid muudavad elavhõbedaühendid metüülelavhõbedaks. Elavhõbe imendub kidude kaudu ja koguneb ka siis, kui kalad söövad väiksemaid kaaslasi. Toiduahelas ülespoole liikudes kontsentreerub see looduslik element üha enam looma organismis.

Elavhõbeda suurte annuste tarbimine võib inimestel põhjustada tõsiseid terviseprobleeme, mis mõjutavad eelkõige aju ja närvisüsteemi, sealhulgas:

• kipitustunne või tuimus suus, kätes või jalgades;
• nägemis- ja kuulmispuudulikkus;
• perifeerse nägemise kadumine;
• lihasnõrkus ja võimetus liigutusi koordineerida.

Rasedate ja rinnaga toitvate naiste puhul võib elavhõbedaga kokkupuude mõjutada ka lapse aju ja närvisüsteemi arengut. See võib põhjustada ka lapse kognitiivse mõtlemise, mälu, tähelepanu, kõne, peenmotoorika ja visuaal-ruumiliste oskuste halvenemist.

Kõrge elavhõbedasisaldusega kala

Elavhõbedasisaldus on eri kalaliikide puhul erinev. See on tingitud sellistest teguritest nagu selgrootu liik, suurus, asukoht, elupaik, toitumine ja vanus.

Röövkalad (kes söövad teisi väiksemaid sugulasi) on suuremad ja toiduahela tipus, mistõttu nad kalduvad seda inimesele ohtlikku elementi rohkem talletama.

Toitumisdoktor, sporditoitumisspetsialist, Hadassah kliiniku filiaali nefroloogiaspetsialist

"Kuid raskemetallide ja kantserogeenide peamine allikas inimestele ei ole mitte toit, vaid suitsetamine ja keskkonnatingimused (näiteks heitgaasid)."

Suurema elavhõbedasisaldusega kalad on järgmised:

• hai;
• marliin;
• mõõkkala;
• kuningmakrell;
• Atlandi suursuu;
• suursilm-tuun.

Ameerika Ühendriikide Toidu- ja Ravimiamet on välja andnud soovitused, mis jagavad kalad kolme kategooriasse ja näitavad sõltuvalt kategooriast võimalikku tarbimissagedust.

Näiteks veerus "parim valik" on sardellid, makrell, meriahven, heeringas, kõikvõimalikud väikesed kalad, lõhe, sardiinid, kalmaarid, krabid jne. Selliseid liike võib kartuseta tarbida kaks-kolm korda nädalas.

Järgmine veerg - "hea valik" (või "ettevaatust, võib sisaldada elavhõbedat") sisaldab karpkala, Tšiili meriahvenat, lutsu, lõõtspüüki, valget ja kollase tuuni. Sellist kala soovitatakse süüa mitte rohkem kui kord nädalas.

Ja kolmas rühm - kalad, mida tuleks vältida. Selle liigid on juba eespool loetletud.

Kuidas kontrollitakse elavhõbedasisaldust?

Metallide, sealhulgas elavhõbeda sisaldust toiduainetetööstuses kontrollitakse erinevatel tasemetel (toiduainetööstuse ohutuse tehnilised eeskirjad). Erinevate kalade puhul on ühtsed sanitaarnõuded ja tehnilised eeskirjad kehtestanud teatud lubatud normide piirid, mis sõltuvad kala akumuleerumisvõimest.

Näiteks kilu puhul on see väga väike arv, mitte rohkem kui 0,5 mg/kg, kuid tuunikala puhul on lävi kõrgem, sest mida kauem kala elab, seda rohkem elavhõbedat koguneb. Seetõttu ulatub tuunikalal elavhõbeda lubatud piirnorm 1 mg/kg (kaks korda rohkem kui teiste liikide puhul).

Kuid on ka "elavhõbedaintensiivsemaid" kalu, nagu hai, mõõkkala, marliin, kuningamakrell, suursilm-tuun. Neisse võib koguneda kuni 5 mg elavhõbedat.